Miks üliõpilased ei suuda lõputööd lõpuni kirjutada?

Lõputöö ei jää tavaliselt pooleli sellepärast, et üliõpilane oleks liiga rumal, et seda kirjutada.

Palju sagedamini juhtub midagi märksa argisemat.

Alguses tundub, et aega on küll. Siis tuleb töö. Praktika. Pere. Muud õppeained. Juhendaja tagasiside. Uus parandusring. Veel kolm artiklit, mida „peaks kindlasti lugema“. Metoodika, millest keegi päriselt aru ei saa. Statistika. Vormistus. Tähtaeg, mis oli veel hiljuti kusagil kauges tulevikus.

Ja ühel hetkel avastab üliõpilane, et Wordi failis on 12 lehekülge, kaitsmiseni kaks kuud ja motivatsioon on surnud umbes kolmanda alapeatüki juures.

See pole ainult Eesti tudengite probleem.

Bayona-Oré ja Bazan uurisid 2020. aastal, miks üliõpilased, kes on oma õpingud sisuliselt lõpetanud, ei suuda lõputööd valmis saada. Uuringus osales 129 erinevate erialade lõpetajat ühest Peruu eraülikoolist. Kõige sagedamini nimetati takistusena ajapuudust – 58,9% vastanutest. Juhendamisega seotud probleeme mainis 40,3% ja rahalisi raskusi 37,2%. Eeltingimusi või muid formaalseid nõudeid pidas probleemiks vaid 6,2% vastanutest.

Numbrid pärinevad konkreetsest ülikoolist ja riigist ning neid ei saa automaatselt Eesti üliõpilastele üle kanda. Probleemide loogika on aga vägagi tuttav.

Probleem number üks: lõputöö kirjutatakse „siis, kui aega tekib“

See on ilmselt kõige ohtlikum lause kogu lõputöö protsessis.

„Teen nädalavahetusel.“

„Kui see projekt tööl läbi saab, hakkan korralikult kirjutama.“

„Järgmisel kuul on rahulikum.“

Tavaliselt ei ole.

Bayona-Oré ja Bazani uuringus nimetas 58,9% vastanutest lõputöö lõpetamist takistavaks teguriks ajapuudust.

Aga „mul pole aega“ ei tähenda alati sõna otseses mõttes seda, et inimese ööpäevas oleks vähem kui 24 tundi.

Sageli tähendab see hoopis:

• lõputöö konkureerib töö ja muu eluga;
• kirjutamiseks pole regulaarset aega planeeritud;
• töö tundub korraga liiga suur;
• iga kirjutamiskorra alguses kulub tohutult aega järje leidmisele;
• ebamugavaid tööetappe lükatakse edasi.

Lõputöö on eriti salakaval projekt just seepärast, et keegi ei seisa tavaliselt iga päev kõrval ega küsi kell 17.00, miks tänane peatükk valmis pole.

Eksamil saad tähtaja.

Tööl saad tähtaja.

Lõputöö puhul saad sageli mitu kuud.

See tundub vabadusena.

Tegelikult on see enesejuhtimise test.

„Mul pole motivatsiooni“ on sageli vale diagnoos

Paljud üliõpilased arvavad, et nende põhiprobleem on motivatsioon.

„Ma lihtsalt ei suuda ennast kirjutama sundida.“

Võimalik.

Aga vaata korraks oma lõputöö faili.

Kas sul on täiesti selge, mida sa järgmisena tegema pead?

Mitte „kirjutama teooriat“.

Mitte „tegema metoodikat“.

Mitte „tegelema lõputööga“.

Need ei ole tegevused. Need on projektid.

Kui järgmine tööülesanne sinu peas on „kirjuta magistritöö“, siis pole sugugi üllatav, et aju pakub välja hulga meeldivamaid alternatiive – külmkapi koristamise, YouTube’i või ootamatu vajaduse uurida, milline ilm Madeiral veebruaris on.

Mida ebaselgem on järgmine samm, seda lihtsam on seda edasi lükata.

Seetõttu ei pruugi probleem olla motivatsioonipuuduses.

Probleem võib olla selles, et sa ei tea täpselt, mida teha.

Probleem number kaks: juhendaja ei kirjuta sinu lõputööd

Bayona-Oré ja Bazani uuringus nimetas 40,3% osalejatest juhendamisega seotud probleeme. Autorid rõhutavad, et juhendamine on lõputöö edukal lõpetamisel oluline ning juhendajal peaks olema pädevus nii uurimismetoodikas, statistikas kui ka uuritavas valdkonnas. Samuti on juhendaja üks rolle aidata üliõpilasel liikuda tavapärasest kursusetööst iseseisva uurimistöö tegemise suunas.

See on oluline.

Aga siin tekib teine äärmus.

Mõni üliõpilane ootab juhendajalt sisuliselt projektijuhi rolli.

„Juhendaja pole kirjutanud.“

„Juhendaja ei öelnud, mida ma edasi teen.“

„Saatsin töö kolm nädalat tagasi ja nüüd ei saa midagi teha.“

Saab küll.

Juhendaja on oluline, kuid lõputöö autor oled ikkagi sina.

Hea juhendaja aitab sul vigu vältida, suunda täpsustada ja metoodilisi probleeme lahendada. Ta ei peaks olema inimene, kelle käest küsid iga kahe päeva järel luba järgmise lõigu kirjutamiseks.

Ülikooliõpingute üks mõte ongi lõpuks jõuda olukorda, kus suudad vähemalt mingil määral iseseisvalt teaduspõhist tööd teha.

Ebamugav?

Jah.

Aga see ongi lõputöö üks osa.

Probleem number kolm: üliõpilane üritab kirjutada liiga head lõputööd

Seda Bayona-Oré ja Bazan otseselt oma peamise tulemusena ei mõõtnud, kuid praktikas tasub sellele tähelepanu pöörata.

Üks kõige tõhusamaid viise lõputööd mitte kunagi valmis saada on otsustada, et sellest peab tulema midagi erakordset.

Ideaalne teema.

Ideaalne teooria.

Ideaalne küsimustik.

Ideaalne analüüs.

Ideaalne esimene mustand.

Ja loomulikult vähemalt üks uus teaduslik avastus, sest muidu milleks üldse kirjutada?

Probleem on selles, et esimene versioon ei pea olema ideaalne.

See peab olemas olema.

Halvasti kirjutatud lehekülge saab parandada. Tühja lehekülge ei saa.

Perfektsionism näeb kõrvalt sageli välja nagu väga kõrge akadeemiline standard.

Praktikas võib see tähendada lihtsalt seda, et inimene kirjutab ühe lõigu kolm tundi ja kustutab sellest järgmisel päeval poole ära.

Lõputöö eesmärk ei ole tõestada, et oled järgmine Einstein.

Eesmärk on näidata, et suudad püstitada mõistliku uurimisprobleemi, kasutada sobivat meetodit, töötada allikatega, analüüsida tulemusi ja teha põhjendatud järeldusi.

Probleem number neli: päris elu ei hooli sinu lõputöö tähtajast

Bayona-Oré ja Bazani uuringus nimetas 37,2% vastanutest takistusena rahalisi probleeme. Autorid seostasid seda muu hulgas asjaoluga, et lõpetamisperioodil alustavad paljud tudengid tööelu ning lõputöö nõuab samal ajal nii aega kui ka muid ressursse.

See on oluline põhjus, miks lihtne soovitus „võta ennast kokku ja kirjuta“ sageli ei tööta.

Paljud lõputöö tegijad ei ole 21-aastased tudengid, kelle ainus kohustus on õppimine.

Nad töötavad.

Kasvatavad lapsi.

Maksavad kodulaenu.

Tegelevad perega.

Ja kirjutavad lõputööd pärast tööpäeva kell 21.30.

Sellises olukorras pole mõistlik ehitada plaani eeldusele, et ühel päeval tekib kusagilt kümme vaba tundi ja tohutu loominguline energia.

Tõenäoliselt ei teki.

Lõputöö tuleb mahutada olemasolevasse ellu, mitte oodata elu, milles lõputöö jaoks lõpuks ruumi tekib.

Kõige suurem viga: lõputööd käsitletakse ühe hiiglasliku ülesandena

„Mul on vaja lõputöö valmis kirjutada.“

See lause ise tekitab stressi.

Lõputöö ei ole üks ülesanne.

See koosneb kümnetest ja lõpuks sadadest väiksematest tegevustest:

leida artikkel, lugeda artikkel, teha märkmed, sõnastada lõik, parandada uurimisküsimus, koostada tabel, kontrollida viide, analüüsida vastuseid, kirjutada tulemuste peatüki üks osa.

Kui kõik need tegevused on inimese peas ühe nimetuse all – LÕPUTÖÖ –, tundub projekt loomulikult lõputu.

Ja siis tehakse seda, mida inimesed suurte ja ebamääraste ülesannete puhul sageli teevad.

Ei alustata.

Mida siis teha?

Kõigepealt lõpeta ootamine, et tekiks ideaalne hetk.

Seda ei tule.

Teiseks vaata oma lõputööd projektina, mitte ühe suure kirjatööna.

Kolmandaks tee endale halastamatult selgeks kolm asja:

Kus ma praegu olen?

Mis peab järgmisena valmis saama?

Millal ma sellega reaalselt tegelen?

Mitte „järgmisel nädalal“.

Pane aeg paika.

Ja neljandaks: ära ürita kõiki lõputöö probleeme korraga lahendada. Kui teema on veel segane, pole mõtet muretseda kaitsmise slaidide pärast. Kui andmed pole kogutud, ei pea veel paanitsema tulemuste peatüki sõnastuse pärast.

Lahenda järgmine probleem.

Siis järgmine.

Siis järgmine.

Lõputöö ei saa enamasti valmis ühe erakordselt produktiivse nädalavahetusega.

See saab valmis kümnete üsna tavaliste tööpäevade tulemusena.

Lõputöö ei jää pooleli sellepärast, et inimene ei oska kirjutada

Bayona-Oré ja Bazani uuringu üks huvitavamaid järeldusi ongi see, et lõputöö lõpetamise raskused ei taandu lihtsalt akadeemiliste teadmiste puudumisele.

Mängus on aeg.

Juhendamine.

Raha.

Iseseisva uurimistöö tegemise oskus.

Lisame sinna veel ühe teguri: võime juhtida pikaajalist projekti, mille puhul keegi sind iga päev tagant ei sunni.

Ja võib-olla ongi see põhjus, miks mõni väga tark üliõpilane võib oma lõputööga kuid paigal seista, samal ajal kui mõni teine lihtsalt kirjutab järjekindlalt edasi ja saab töö valmis.

Lõputöö lõpetamiseks ei pea iga päev olema motiveeritud.

Sa pead teadma, mida järgmisena teha.

Ja siis tuleb see ära teha.

Kas sinu lõputöö on seisma jäänud?

Ära alusta sellest, et lubad endale: „Nüüdsest kirjutan iga päev kolm tundi.“

Alusta palju lihtsamalt.

Ava oma töö ja kirjuta üles üks konkreetne järgmine tegevus, mida saad teha ühe töökorra jooksul.

Mitte „teooria“.

Mitte „analüüs“.

Üks tegevus.

Sealt hakkab lõputöö jälle liikuma.

---

Kasutatud allikas

Bayona-Oré, S., & Bazan, C. (2020). Why students find It difficult to finish their theses? Journal of Turkish Science Education, 17(4), 591–602. https://doi.org/10.36681/tused.2020.47