Miks üliõpilased lõputöö kirjutamist kardavad?
Lõputöö kirjutamine on kummaline nähtus. Üliõpilane võib olla läbinud kümneid aineid, kirjutanud esseesid, teinud eksameid ja pidanud ettekandeid – ning siis tuleb lõputöö ja järsku tekib tunne, et äkki ma ei oskagi mitte midagi.
Avad Wordi. Vaatad tühja lehte. Paned faili kinni.
Homme on ka päev.
Siis tuleb ülehomme.
Ja mõne nädala pärast pole probleem enam ainult selles, et lõputöö ei edene. Nüüd tekitab juba mõte lõputööst ebameeldiva tunde.
Kas üliõpilased kardavad lõputööd sellepärast, et nad on laisad? Või sellepärast, et lõputöö ongi ületamatult raske?
Teadusuuringud viitavad palju huvitavamale vastusele.
70% üliõpilastest tundis lõputöö pärast ärevust
Paradowska (2024) uuris 111 bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilast 13 Poola kõrgkoolist. Neist 70,3% ütles, et tunneb lõputöö kirjutamise pärast ärevust.
Veel huvitavam on see, mida nad tegelikult kartsid.
Kõige sagedamini nimetati:
- 60,4% – raskusi lõputööks vajaliku aja juhtimisega;
- 52,3% – töö, pere või muid konkureerivaid kohustusi;
- 50,5% – motivatsioonipuudust;
- 44,1% – hirmu tundmatu ees;
- 43,2% – puuduvat kogemust nii pika uurimistöö kirjutamisel.
Eriti kõnekas oli tulemus nende seas, kes kirjutasid lõputööd esimest korda: 71,7% neist seostas oma ärevust sellega, et nad polnud varem nii pikka uurimistööd kirjutanud.
Siin peitub oluline vihje.
Üliõpilane ei pruugi karta kirjutamist. Ta võib karta seda, et ta ei tea, mida täpselt teha.
“Lõputöö” on algaja jaoks tohutu ja ähmane projekt.
Leia teema. Sõnasta probleem. Leia teadusartiklid. Loe need läbi. Mõtle välja meetod. Kogu andmed. Analüüsi. Kirjuta tulemused. Arutle. Viita. Vormista. Paranda. Kaitse.
Kui kõik need tegevused on peas korraga, on täiesti võimalik jõuda väga ratsionaalse otsuseni:
vaatan kõigepealt ühe YouTube’i video.
Perfektsionism võib olla hirmu viisakas ülikond
Teine huvitav uuring pärineb Soomest.
Mendoza jt (2023) uurisid 283 magistritöö kirjutajat ühes Soome ülikoolis. Nad analüüsisid muu hulgas üliõpilaste enesetõhusust ehk usku oma võimesse magistritööga hakkama saada, perfektsionismi, kirjutamisblokki ja edasilükkamist.
Tulemused on eriti huvitavad kõigile, kes arvavad:
“Ma lihtsalt ootan, kuni saan selle korralikult ära teha.”
Uuringus olid kirjutamisblokk, perfektsionism ja edasilükkamine omavahel positiivselt seotud. Kõrgem enesetõhusus oli seevastu seotud väiksema kirjutamisbloki, väiksema edasilükkamise ja väiksema perfektsionismiga. Samuti oli kõrgem enesetõhusus seotud parema magistritöö hindega.
Selle uurimuse tulemuse ei ütle, et perfektsionism põhjustab halba lõputööd.
Küll aga näitab see midagi praktiliselt väga tähtsat:
soov teha väga head tööd ei pruugi aidata sul tööd valmis saada.
Perfektsionist võib veeta kolm tundi ühe lõigu kallal, sest see “pole veel päris õige”. Teine üliõpilane kirjutab sama ajaga kolm lehekülge üsna keskpärast teksti.
Kumb on päeva lõpuks lõputöö lõpetamisele lähemal?
Tõenäoliselt teine.
Sest keskpärast teksti saab parandada.
Tühja lehte ei saa.
Lõputöö ei ole ainult akadeemiline ülesanne
Veel ühe olulise vaatenurga annavad Rantala-Lehtola ja Ruohotie-Lyhty (2022), kes uurisid Soomes bakalaureusetöö kirjutamist kui emotsionaalset protsessi.
Nende analüüsis kujunes välja neli erinevat lõputöö kirjutamise narratiivi:
kasvamine, ellujäämine, projekt ja konflikt.
Üliõpilaste emotsioonid olid seotud mitte ainult töö edenemisega, vaid ka sellega, millisena nad nägid akadeemilist kirjutamist ja iseennast kirjutajana (Rantala-Lehtola & Ruohotie-Lyhty, 2022).
See aitab seletada, miks üks juhendaja kommentaar võib mõjuda ebaproportsionaalselt valusalt.
Juhendaja kirjutab:
“Teoreetiline osa vajab täiendamist.”
Tema võib mõelda:
“Lisa kaks allikat ja selgita seda seost põhjalikumalt.”
Üliõpilane võib lugeda:
“Sa ei oska teadust teha. Kuidas sind üldse ülikooli vastu võeti?”
Lõputöö muutub märkamatult tekstist hinnanguks iseendale.
Ja siit algab väga ohtlik ring:
ebakindlus → vältimine → töö ei edene → süütunne → veel suurem ebakindlus → veel rohkem vältimist.
Kõige suurem probleem ei pruugi olla teadmiste puudumine
Kolme uuringu tulemusi kõrvutades tekib üsna selge pilt.
Hirm lõputöö kirjutamise ees ei tähenda tingimata seda, et üliõpilasel puuduvad vajalikud teadmised.
Probleem võib olla hoopis selles, et:
- ülesanne tundub liiga suur;
- järgmine samm pole selge;
- üliõpilane ei tea, milline tulemus on “piisavalt hea”;
- töö ja muud kohustused konkureerivad sama aja pärast;
- esimese versiooni suhtes kehtestatakse ebarealistlikult kõrged nõuded;
- tagasisidet tõlgendatakse hinnanguna iseendale;
- tööga alustamist lükatakse edasi ning sellest tekib uus ärevus.
Ehk teisisõnu:
mõnikord ei ole lõputöö raske sellepärast, et sa ei oska seda teha. Lõputöö on raske sellepärast, et sa üritad korraga teha “lõputööd”.
See on liiga suur ülesanne.
Mida siis teha?
1. Ära kirjuta lõputööd
Jah, lugesid õigesti.
Ära pane tänasesse tegevusplaani:
“Kirjutan lõputööd.”
See pole tegevus. See on projekt.
Pane selle asemel:
“Leian kolm artiklit.”
“Kirjutan 300 sõna valimi kirjeldusest.”
“Teen tulemuste peatüki tabeli 2.”
“Kirjutan juhendajale kolm konkreetset küsimust.”
Mida konkreetsem on järgmine tegevus, seda vähem jääb ruumi ebamäärasele hirmule.
2. Vaata, kuidas teised on seda teinud
Paradowska (2024) uuringus pidas 87,4% üliõpilastest teiste lõputööde näidiste vaatamist kasulikuks ärevuse vähendamisel. Struktureeritud tegevusplaani pidas kasulikuks 78,4% vastanutest.
See on loogiline.
Kui sa pole kunagi kirjutanud metoodikapeatükki, siis abstraktne juhis “kirjelda metoodikat” võib tunduda keeruline.
Kui vaatad viit samas valdkonnas kaitstud tööd, hakkad nägema mustrit.
Äkitselt pole sul enam küsimust:
“Kuidas maailmas üldse metoodikapeatükke kirjutatakse?”
Vaid:
“Milline neist struktuuridest sobib minu uurimusele?”
See on juba palju lihtsam küsimus.
3. Luba endale halb esimene versioon
Esimese versiooni ülesanne ei ole olla suurepärane.
Selle ülesanne on olemas olla.
Kui kirjutad ühe lehekülje keskpärast teksti, on sul homme midagi, mida parandada.
Kui veedad sama aja mõeldes, kuidas kirjutada suurepärast teksti, võib sul homme endiselt olla tühi leht.
Akadeemilise teksti kvaliteet tekib väga sageli redigeerimisel, mitte esimesel katsel.
4. Muuda juhendaja kasutamine konkreetseks
Paradowska (2024) uuringus hindasid üliõpilased väga kõrgelt juhendaja praktilist abi: kirjanduse leidmist, töö vormi näitamist, teema täpsustamist, varasemate lõputööde näiteid ning selget tegevusplaani.
Seega ära saada võimalusel juhendajale lihtsalt 18 lehekülge küsimusega:
“Kas see sobib?”
Küsi parem:
“Kas uurimisküsimus on teie arvates piisavalt kitsas?”
“Kas selle alapeatüki argumentatsioon toetab uurimisprobleemi?”
“Kas selle meetodi kasutamine on minu valimi puhul põhjendatud?”
Konkreetne küsimus annab suurema tõenäosusega konkreetse vastuse.
5. Kasuta AI-d ebamäärasuse vähendamiseks, mitte mõtlemise asendamiseks
AI võib olla väga kasulik just seal, kus lõputööärevus sageli tekib: sa ei tea, mida järgmisena teha.
AI-lt võib näiteks paluda:
- pakkuda uurimisteema kitsendamise variante;
- aidata genereerida teadusandmebaaside otsisõnu;
- võrrelda kahe võimaliku peatükistruktuuri tugevusi ja nõrkusi;
- esitada sinu tekstile kriitilisi küsimusi;
- selgitada keerulist uurimismeetodit lihtsamalt;
- koostada tegevusplaani järgmise seitsme päeva jaoks.
Aga AI ei vabasta sind vastutusest kontrollida allikaid, teha uurimisotsuseid ega järgida oma kõrgkooli AI kasutamise reegleid.
Kuidas „Lõputöö koolitus“ seda probleemi lahendab?
Siit jõuamegi põhjuseni, miks Lõputöö koolitus ei keskendu lihtsalt sellele, kuidas “paremini kirjutada”.
Lõputöö puhul on suur osa probleemist teadmatus:
Mida ma nüüd teen?
Koolitus liigub läbi lõputöö koostamise protsessi teema valimisest kaitsmiseni ning käsitleb muu hulgas teema valimist, lõputöö kavandit, kirjandusega töötamist, metoodikat, tulemuste esitamist, arutelu kirjutamist, juhendajaga suhtlemist, kaitsmist, plagiaadi vältimist, AI kasutamist ja ajajuhtimist. Samuti on eraldi käsitletud olukorda, kus aega on juba väga vähe.
Selle mõte pole teha lõputööd sinu eest.
Mõte on muuta suur ja ähmane projekt väiksemateks, arusaadavateks tegevusteks.
Sest kui sa tead:
mida teha, miks seda teha ja millises järjekorras seda teha,
muutub lõputöö oluliselt vähem hirmutavaks.
Võib-olla sa ei kardagi lõputööd
Võib-olla kardad sa hoopis teadmatust.
Võib-olla seda, et töö pole piisavalt hea.
Võib-olla juhendaja järgmist kommentaari.
Võib-olla seda, et oled juba liiga kaua venitanud ja nüüd tundub alustamine piinlik.
Või seda, et sinu peas tähendab “lõputöö kirjutamine” korraga 47 erinevat ülesannet.
Sellisel juhul pole lahendus tingimata rohkem motivatsiooni.
Lahendus võib olla selgem järgmine samm.
Ja vahel on kõige olulisem taipamine väga lihtne:
sul pole vaja täna lõputööd valmis kirjutada. Sul on vaja teha järgmine konkreetne asi, mis viib selle valmimisele lähemale.
Allikad
Mendoza, L., Lindblom-Ylänne, S., Lehtonen, T., & Hyytinen, H. (2023). Understanding master’s thesis writers in a Finnish EMI context: Writing conceptions, apprehension about grammar, self-efficacy for thesis writing and thesis grade. International Journal of Educational Development, 103, 102874. DOI 10.1016/j.ijedudev.2023.102874.
Paradowska, U. (2024). Thesis writing anxiety among Polish translation students: Findings from a survey study. FITISPos International Journal, 11(1), 95–111. DOI 10.37536/FITISPos-IJ.2024.11.1.381.
Rantala-Lehtola, K., & Ruohotie-Lyhty, M. (2022). Bachelor’s thesis writing as an emotional process. Writing & Pedagogy, 14(1), 49–72. DOI 10.1558/wap.21145.
