Kuidas nii lollil inimesel saab olla kõrgharidus?
Ilmselt on igaüks meist mõnikord puutunud kokku mõne tõeliselt rumalana tunduva kõrgharidusega inimesega. Võib-olla see on mõni riigiametnik, kes ei saa sinu murest mitte kuidagi aru, ajab kõik segamini ja pakub välja täiesti mõttetu lahenduse. Võib-olla on see mõni sinu kolleeg, kes ei saa kunagi millegagi hakkama ja kellele peab kõike kümme korda seletama. Võib-olla on see mõni ülemus, kes teeb täiesti ebaratsionaalseid otsuseid ning kelle puhul on ilmselge, et ta oma valdkonda üldse ei jaga.
Kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik, et nad on kõik kõrgkooli lõpetanud? Kuidas on see võimalik, et nad on lõputöö kirjutanud ja kaitsnud?
Sul võib tulla pähe mõte, et nad on oma lõputöö lasknud kellelegi teisel kirjutada, kõikidel eksamitel maha kirjutanud, õppejõududele altkäemaksu pakkunud ja igasuguseid muid ebaausaid võtteid kasutanud. Võimalik, et mõned neist ongi, aga kindlasti mitte kõik.
Kõrgkooli lõpetamine ei nõua tegelikult väga suurt tarkust. Ka lõputöö koostamiseks ei pea olema eriline geenius. Tegelikult saab üsna loll inimene sellega hakkama.
Vaja on järjekindlust. Kõrghariduse omandamine on pikaajaline ja etapiviisiline protsess. Sul on vaja üks asi korraga lõpule viia. Üks referaat, üks kodutöö, üks eksam, üks arvestus, üks seminar. Need asjad ei pea sul kuigi hästi õnnestuma ja ka mitte esimesel katsel õnnestuma. Aga need peavad kuidagimoodi tehtud saama.
Ja need kõrgharidusega lollid ongi need asjad suure tõenäosusega kuidagi tehtud saanud. Paljud tudengid jätavad kõrgkooli pooleli, sest tunnevad, et asi on liiga keeruline, nõuab liiga suurt pingutust ja et nad lihtsalt ei saa sellega hakkama. Et see on nende jaoks liiga kõrge tase.
Ja siis on terve rida üsna piiratud vaimsete võimetega inimesi, kes ei anna alla. Nad kukuvad läbi, aga proovivad uuesti. Ja vajadusel uuesti. Mõnikord saab mõni tudeng eksami sooritatud lihtsalt sellepärast, et õppejõul saab kõrini – ei viitsi selle lolliga enam jännata. Paneb E ära ja saab tast lahti.
Paljudel üliõpilastel läheb kõrgkooli lõpetamiseks aega rohkem kui ette nähtud. Mõni annab sellises olukorras alla ja jätab õpingud pooleli. Teine käib seda rada edasi. Võtab vajadusel akadeemilist, vajadusel leiab mõne tervisliku põhjuse, et eksmatrikuleerimist vältida ja kooli püsima jääda. Ja kunagi saab ikka tehtud.
Ja kuidas nad lõputöö on saanud kirjutatud? Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tõenäoliselt on esimesed versioonid nende tööst olnud võimatult halvad. Aga nad ei ole kartnud oma saasta juhendajale saata. Ja juhendajad on neid aidanud, kuigi mõelnud, et kustkohast sellised tulevad. Esialgne juhendaja tagasiside on muidugi olnud hävitav, aga siis on nad järjest aegmööda oma tööd hakanud parandama. Siis saatnud juhendajale järgmise versiooni, mis on peaaegu sama kehv kui esimene, aga siiski veidi parem.
Üsna tihti hakkab juhendajatel üliõpilastest, kes kohe kuidagi hakkama, ei saa kahju. Võib juhtuda, et nad teevad suure osa tööst üliõpilase eest ära. Näiteks otsivad üliõpilase jaoks vajalikke allikaid, teevad peatükkide struktuuri puust ja punaseks ette, aitavad üliõpilastel teha analüüse (kuni sinnamaani välja, et see on 90% juhendaja, mitte üliõpilase tehtud analüüs). Mõni õppejõud korrigeerib sõna-sõnalt üliõpilase teksti nii, et sellest saab välja nii ladus akadeemiline tekst, et ei üliõpilane ise, juhendaja ega keegi kolmas tegelikult ei usu, et üliõpilane selle kirjutanud on. Aga kaante vahele ta sellisena saab.
Lõputöö koostamise peale kulub paljudel üliõpilastel rohkem aega, kui ette nähtud. Kes ei saa kevadel tööd kaitsmisele esitatud, saab sügisel või talvel, võib olla järgmisel kevadel. Mõnel läheb rohkemgi aega. On üsna tavapärane, et lõputööde kaitsmisel kohtavad üliõpilased vanemate kursuste tudengeid, kes oleks pidanud juba ammu lõpetama, aga lõputööd ei saanud õigel ajal tehtud. Kõrghariduse diplomile ei kirjutata peale mitu aastat lõputöö kirjutamisele kulus – pärast edukat kaitsmist on kõik samaväärsed kõrgharitud kodanikud.
Kui on kätte jõudnud lõputöö kaitsmise päev, siis on ka see, kuidagi läbitud saanud. Üliõpilane on koostanud kaitsekõne, mille ta sõna-sõnalt tähtsa näoga maha loeb. Kaitsekõne teksti on juhendaja samuti väga põhjalikult korrigeerinud, ilmselt on keegi aidanud koostada ka väga ilusana näiva slaidiesitluse. Retsensendi küsimusele on juhendaja aidanud põhjalikud vastused koostada, mille üliõpilane piinliku täpsusega maha loeb. Teiste komisjoniliikmete kohapeal esitavate küsimuste puhul üliõpilase vaimne võimekus mõistagi ei luba kuigi loogilisi vastuseid anda, aga üliõpilane oskab teha tähtsat nägu ja mingit seosetut soga usutavalt esitada. Ja kui mõnele küsimusele ei oskagi vastata, siis see kokkuvõttes ei määra midagi, sest kaitstud see töö saab.
Nädal või paar hiljem saab üliõpilane pidulikul aktusel oma diplomi kätte ja olemegi saanud jälle ühe piiratud mõistusega kõrgharidusega inimese juurde.
Kõrgharidus ei ole IQ-test. Diplom ei tõenda, et inimene on erakordselt intelligentne, laia silmaringiga või isegi oma valdkonnas väga tugev. Küll aga näitab see vähemalt mingil määral, et inimene on suutnud aastaid kestnud protsessi lõpuni läbida, täita piisava hulga nõudeid ning mitte enne lõppu alla anda.
Ja siin on kogu loo juures tegelikult üks üsna lohutav järeldus. Kui sina praegu oma lõputöö ees istud ja mõtled, et sa ei ole selle jaoks piisavalt tark, siis suure tõenäosusega ei ole probleem sinu intelligentsuses. Kõrgkooli lõpetamiseks ei pea olema geenius. Sul ei ole vaja kirjutada maailma parimat lõputööd ega saada kõigest kohe esimesel korral aru. Sul on vaja töö etappide kaupa lõpuni teha. Kui tuhanded sinust oluliselt kehvemate teadmiste, oskuste ja võib-olla ka väiksema vaimse võimekusega inimesed on selle ära teinud, siis tõenäoliselt saad ka sina.
